Tanah

Tanah (heebrea תנ״ך, lühend sõnadest Torah, Nevi'im, Ketuvim; (eesti kirjapildis ka Tanak) on judaismi pühakiri, mida nimetatakse ka Miqra (מקרא). Tanah koosneb kolmest osast: Toora (Õpetus, Viisraamat), Nevi'im (Prohvetid) ja Ketuvim (Kirjad).^[1]

Nimetus ja kirjutusviis

Lühend Tanakh/Tanah moodustub osade esitähtedest: T–N–K (ת–נ–ך). Heebrea kirjapildis märgitakse akronüümi sageli jutumärkidega (gereshayim): תנ״ך. Mõisted Tanah ja Miqra on juudi traditsioonis sünonüümsed.^[2]

Struktuur ja raamatute arv

Tanah jaguneb kolmeks osaks, millest igaühel on oma sisemine jaotus ja traditsiooniline raamatute järjestus. Juudi traditsioonis on Tanahis tavaliselt 24 raamatut (mõnikord loendatakse 22). Arv erineb kristlikus traditsioonis kasutatavast 39 raamatust, sest juudi loend liidab mitmed teosed üheks: näiteks Kaksteist väikeprohvetit on üks rull, Saamuel ja Kuningad on kumbki üks raamat ning Esra–Nehemja arvestatakse sageli ühiselt. Sisu on sisuliselt sama; erineb rühmitus ja loendusviis.^[3]

Toora (Õpetus)

Toora koosneb viiest Moosese raamatust. Heebrea keeles tähistatakse neid tavaliselt teose algussõnaga:

Eesti nimetus	Heebrea pealkiri (translit.)	Heebrea	Algussõna (tõlge)
Esimene Moosese raamat	Bəreʾšit	בְּרֵאשִׁית	„Alguses…”
Teine Moosese raamat	Šəmot	שְׁמוֹת	„Need on nimed…”
Kolmas Moosese raamat	Vajjikra	וַיִּקְרָא	„Ja Yahweh kutsus…”
Neljas Moosese raamat	Bəmidbar	בְּמִדְבַּר	„(Ja) kõrbes…”
Viies Moosese raamat	Dəvarim	הַדְּבָרִים	„Need on sõnad…”

Rahvusvaheliselt on kasutusel ka ladinapärased nimetused: Genesis, Exodus, Leviticus, Numeri, Deuteronomium.

Nevi’im (Prohvetid)

Esmased prohvetid (Neviʾim rišonim): Joosua, Kohtumõistjate raamat, Saamuel (1–2 ühes), Kuningad (1–2 ühes). Hilised prohvetid (Neviʾim aḥaronim): Jesaja, Jeremia, Hesekiel, Kaksteist väikeprohvetit (üks rull).

Ketuvim (Kirjad)

Ketuvim hõlmab luule-, tarkus- ja ajalookirjandust, sh viis rullraamatut (Megillot), mida loetakse konkreetsetel pühadel:

Psalmid (Tehillim)
Iiob
Õpetussõnad
Megillot:
- Ülemlaul – loetakse tavaliselt Paasapüha ajal
- Rutt – loetakse Nädalapühal (Šavuot)
- Nutulaulud – loetakse Tis’a be-Avil (Templi hävingu mälestuspäev)
- Koguja – loetakse Lehtmajadepühal (Sukkot)
- Ester – loetakse Purimil
Taaniel
Esra–Nehemja
Ajaraamat (1–2 ühes; Divre ha-Yamim)

Suhe kristliku Vana Testamendiga

Tanahi ja kristliku Vana Testamendi tekstikorpus on suures osas sama, kuid erinevad (1) raamatute rühmitus ja järjekord ning (2) mõnes kristlikus traditsioonis kasutatavad deuterokanoonilised/apokrüüfsed kirjutised (nt Tarkus, Siirak, Tobia, Juudit jt), mis ei kuulu juudi Tanahi hulka.^[4]

Tekstitraditsioon ja käsikirjad

Tanahi standardne alus on masoreetlik tekst (MT), mille kujundasid masoreedid (eriti Tiberia koolkond). Nende panus hõlmab konsonantteksti stabiliseerimist, vokaalimärke, aktsentuaatsiooni (kantillatsiooni) ja ulatuslikke marginaaliaid (Masora parva/magna). Olulisemad käsikirjad teksti aluseks on:

Aleppo koodeks (10. saj; osaliselt säilinud)
Leningradi koodeks (1008/1009; täielik; aluseks kriitilistele väljaannetele BHS/BHQ)
Varasemad tunnistused: Surnumere käsikirjad (u 3. saj eKr – 1. saj pKr) näitavad tekstiperekondade mitmekesisust; Samaaria Pentateuhh on Pentateuhi eraldi traditsioon, millel on MT-st lahknevusi.^[5]^[6]

Kriitilised väljaanded ja ressursid. Tänapäeval kasutatavad peamised teadusväljaanded on Biblia Hebraica Stuttgartensia (BHS), selle järeltulija Biblia Hebraica Quinta (BHQ) ning The Hebrew University Bible Projecti köited (HUB); laialt kasutatakse ka Leningradi koodeksi diplomaatilist väljaannet (nt Westminster Leningrad Codex).^[7]

Kaanoni kujunemine

Uurijad on arutlenud, millal heebrea piibli (Tanahi) piirid „lõplikult” kujunesid. Paljud tööd rõhutavad, et juudi pühakirja põhikoosseis oli hilise teise templi ajal (1. saj pKr) kogudustes juba kasutuses. Üht kindlat „sulgumispäeva” või ametlikku istungit pole allikates nimetatud.

Roger T. Beckwith väidab, et kaanon (Toora–Prohvetid–Kirjad) oli põhimõtteliselt suletud juba enne varakristlust; tõenditeks toob ta Josephuse 22-raamatu skeemi (Against Apion 1.8), 4. Esra ning varase sünagoogipraktika.^[8]^[9]
Ettevaatlikumad käsiraamatud (ABD; *Oxford Companion*) märgivad, et kuigi tuumik oli 1. sajandiks pKr faktiliselt olemas, peetakse väga ebatõenäoliseks ideed ühest hilisest ametlikust otsusest Javnes (nn Jamnia teooria), mis oleks kaanoni lõplikult „fikseerinud”. See hüpotees on alates 20. sajandi keskpaigast tagasi lükatud.^[10]^[11]

Kasutus juudi traditsioonis

Varane Targumi käsikiri (heebrea ja aramea; 11. saj, Šøøyeni kollektsioon)

Tanahi lugemine ja õppimine käib mitmel tasandil:

Sünagoogide lugemistsükkel: iganädalased parashad Toorast ning haftarad Prohvetitest.
Pühad ja Megillot: viie rullraamatu ettelugemine vastavatel pühadel.
Targumid: aramea tõlke-parafraasid (nt Targum Onkelos Toorale; Targum Jonathan Prohvetitele).
Õppetraditsioon: tekstikommenteerimise ja -tõlgenduse põhiainesus (midraš, talmudi arutelud jm).^[12]

Tõlked ja suhted teiste traditsioonidega

Varaseim ulatuslik tõlge on Septuaginta (VT kreeka keeles, 3.–1. saj eKr), mille raamatute järjekord ja ulatus erinevad osaliselt heebrea kaanonist ning mis mõjutas varakristlikku pühakirjakasutust. Juudi traditsioonis säilis heebreakeelne põhitekst koos aramea targumitega; uusaegsetes juudi piiblitõlgetes (inglise, saksa jm) järgitakse tavaliselt masoreetset aluspõhja.^[13]

Hääldus ja kantillatsioon

Tanahi ettelugemisel kasutatakse traditsioonilisi hääldusnorme (Tiberia, Jemeeni, Aškenazi/Sefardi variandid) ning kantillatsioonimärke (ṭeʿamim), mis tähistavad nii lauserütmi kui ka muusikalisi motiive. Masoreetlikus tekstis eristatakse ketiv/qere-paare (kirjutatud vs loetav vorm).^[14]

Märkused kristliku ja juudi jaotuse erinevustest

Kristlikus traditsioonis on Tanahi raamatud tavaliselt jaotatud nelja rühma (Seadus–Ajalugu–Tarkus–Prohvetid) ja teises järjekorras. Raamatute arv 39 (protestantlik VT) saadakse sisuliselt samast tekstikorpusest, kuid loendades eraldi need teosed, mis Tanahis on liidetud (nt Saamuel 1–2, Kuningad 1–2, Ajaraamat 1–2, Kaksteist prohvetit).^[15]

Viited

↑ Encyclopaedia Judaica (ed. M. Berenbaum, F. Skolnik), artiklid „Bible”, „Tanakh”, „Masorah”. 2. tr., Macmillan Reference / Keter, 2007.
↑ The Oxford Dictionary of the Jewish Religion, 2. tr. (eds. A. Neusner, A. J. Avery-Peck, W. S. Green). Oxford University Press, 2011, märksõna „Tanakh”.
↑ F. F. Bruce, The Canon of Scripture. InterVarsity Press, 1988.
↑ Anchor Bible Dictionary, art. „Canon, Old Testament” (ed. D. N. Freedman). Doubleday, 1992.
↑ Emanuel Tov, Textual Criticism of the Hebrew Bible. 3., täiend. tr. Fortress Press, 2012.
↑ James C. VanderKam, The Dead Sea Scrolls and the Bible. Eerdmans, 2012.
↑ Adrian Schenker (ed.), The Biblia Hebraica Quinta. Deutsche Bibelgesellschaft (ilmub köidete kaupa, 2004–).
↑ Roger T. Beckwith, The Old Testament Canon of the New Testament Church and Its Background in Early Judaism. SPCK / Eerdmans, 1985.
↑ Sid Z. Leiman, The Canonization of Hebrew Scripture: The Talmudic and Midrashic Evidence. 2. tr., Archon, 1991.
↑ Anchor Bible Dictionary, „Canon, Old Testament”.
↑ B. M. Metzger; M. D. Coogan (eds.), The Oxford Companion to the Bible. Oxford University Press, 1993.
↑ Michael Fishbane, Biblical Interpretation in Ancient Israel. Oxford University Press, 1985.
↑ Leonard J. Greenspoon (ed.), The Brown-Driver-Briggs Hebrew and English Lexicon (taust); vt ka juudi piiblitõlgete ülevaated EJ-s.
↑ Geoffrey Khan, A Short Introduction to the Tiberian Masoretic Bible and its Reading Tradition. Gorgias Press, 2013.
↑ F. F. Bruce, The Canon of Scripture. IVP, 1988.

[1] Encyclopaedia Judaica (ed. M. Berenbaum, F. Skolnik), artiklid „Bible”, „Tanakh”, „Masorah”. 2. tr., Macmillan Reference / Keter, 2007.

[2] The Oxford Dictionary of the Jewish Religion, 2. tr. (eds. A. Neusner, A. J. Avery-Peck, W. S. Green). Oxford University Press, 2011, märksõna „Tanakh”.

[3] F. F. Bruce, The Canon of Scripture. InterVarsity Press, 1988.

[4] Anchor Bible Dictionary, art. „Canon, Old Testament” (ed. D. N. Freedman). Doubleday, 1992.

[5] Emanuel Tov, Textual Criticism of the Hebrew Bible. 3., täiend. tr. Fortress Press, 2012.

[6] James C. VanderKam, The Dead Sea Scrolls and the Bible. Eerdmans, 2012.

[7] Adrian Schenker (ed.), The Biblia Hebraica Quinta. Deutsche Bibelgesellschaft (ilmub köidete kaupa, 2004–).

[8] Roger T. Beckwith, The Old Testament Canon of the New Testament Church and Its Background in Early Judaism. SPCK / Eerdmans, 1985.

[9] Sid Z. Leiman, The Canonization of Hebrew Scripture: The Talmudic and Midrashic Evidence. 2. tr., Archon, 1991.

[10] Anchor Bible Dictionary, „Canon, Old Testament”.

[11] B. M. Metzger; M. D. Coogan (eds.), The Oxford Companion to the Bible. Oxford University Press, 1993.

[12] Michael Fishbane, Biblical Interpretation in Ancient Israel. Oxford University Press, 1985.

[13] Leonard J. Greenspoon (ed.), The Brown-Driver-Briggs Hebrew and English Lexicon (taust); vt ka juudi piiblitõlgete ülevaated EJ-s.

[14] Geoffrey Khan, A Short Introduction to the Tiberian Masoretic Bible and its Reading Tradition. Gorgias Press, 2013.

[15] F. F. Bruce, The Canon of Scripture. IVP, 1988.

[1]