Vikipeedia

Katrina Lehis

Eesti vehkleja

Katrina Lehis (sündinud 19. detsembril 1994 Haapsalus) on Eesti epeevehkleja, olümpiavõitja ja individuaalturniiri olümpiapronks. Ta tuli 2021. aastal peetud Tokyo olümpiamängudel Eesti epeenaiskonnaga olümpiavõitjaks ja võitis individuaalturniiril pronksmedali.[3][4]

Katrina Lehis
Katrina Lehis (2023)
Isikuandmed
Riik Eesti
Sünniaeg 19. detsember 1994 (31-aastane)[1]
Sünnikoht Haapsalu[1]
Pikkus 186 cm[2]
Medalid
Olümpiamängud
Kuld2020 Tokyonaiskondlik epee
Pronks2020 Tokyoindividuaalne epee
Maailmameistrivõistlused
Hõbe2025 Tbilisiindividuaalne epee
Euroopa meistrivõistlused
Kuld2018 Novi Sadindividuaalne epee
Kuld2026 Antonyindividuaalne epee
Hõbe2015 Montreuxnaiskondlik epee
Hõbe2025 Genovaindividuaalne epee
Euroopa mängud
Hõbe2015 Bakuunaiskondlik epee
Juunioride maailmameistrivõistlused
Kuld2014 Plovdivindividuaalne epee
Pronks2012 Moskvaindividuaalne epee
Pronks2013 Porečindividuaalne epee
Juunioride Euroopa meistrivõistlused
Hõbe2013 Budapestnaiskondlik epee
Pronks2010 Lobnjanaiskondlik epee
Pronks2013 Budapestindividuaalne epee
Euroopa U23 meistrivõistlused
Pronks2013 Toruńindividuaalne epee
Pronks2013 Toruńnaiskondlik epee

Lehis on individuaalarvestuses 2018. ja 2026. aasta Euroopa meister, 2025. aasta Euroopa meistrivõistluste hõbemedalist ja 2025. aasta maailmameistrivõistluste hõbemedalist. Juunioride seas tuli ta 2014. aastal maailmameistriks.[5][6][1]

Sportlaskarjäär

muuda

Lehis hakkas vehklemistreeningutel käima üheksa-aastaselt õe eeskujul. Ta õppis lapsena ka plokkflööti. Treener Helen Priinits hindas tema pikkust, vasakukäelisust, relvatunnetust ja võistlusnärvi.[7]

Noorteklassid

muuda

Esimese Eesti meistrivõistluste medali sai Lehis 2006. aastal, kui võitis vehklemisklubi En Garde tüdrukute võistkonnas U14 vanuseklassi hõbemedali. 2007. aastal tuli ta 12-aastaselt U14 vanuseklassis individuaalseks Eesti meistriks. 2008. aastal tuli ta U14 vanuseklassis individuaalselt ja võistkondlikult Eesti meistriks, sai U18 vanuseklassis individuaalselt kolmanda koha ning En Garde võistkondadega U20 vanuseklassis esikoha ja täiskasvanute seas teise koha.[7][1]

2009. aastal sai Lehis U18 ja U20 vanuseklassi Eesti meistrivõistlustel individuaalselt kolmanda koha ning võistkondlikult mõlemas vanuseklassis esikoha. Bourges'is peetud U18 Euroopa meistrivõistlustel võitis ta koos Gaia-Marianna Siimi, Erika Kirpu ja Julia Beljajevaga kuldmedali. Belfastis peetud U18 maailmameistrivõistlustel sai ta individuaalturniiril 35. koha.[7][1]

2010. aastal tuli Lehis En Garde naiskonnaga täiskasvanute Eesti meistriks. U20 Euroopa meistrivõistlustel Lobnjas võitis ta koos Beljajeva, Kirpu ja Veronika Zuikovaga naiskondliku pronksmedali. Samal aastal osales ta ka U18 Euroopa meistrivõistlustel Ateenas ja U18 maailmameistrivõistlustel Bakuus.[7][1]

2011. aastal tuli Lehis U18 vanuseklassis nii individuaalselt kui ka naiskondlikult Eesti meistriks, võitis U20 klassis Eesti karika ja tuli naiskondlikult Eesti meistriks ning täiskasvanute seas naiskondlikult Eesti meistriks. U18 Euroopa karikasarja etapil Göteborgis võitis ta oma esimese rahvusvahelise individuaalturniiri. U18 Euroopa meistrivõistlustel Klagenfurtis võitis ta hõbemedali ning U20 maailmameistrivõistlustel Mer Mortes jõudis individuaalselt 11. ja naiskonnaga 6. kohale.[7][1]

2012. aastal võitis Lehis Eestis U20 vanuseklassis karika ning sai naiskonnaga Eesti meistrivõistlustel hõbemedali. Rahvusvaheliselt lisandusid individuaalsed pronksmedalid U20 maailmameistrivõistlustelt Moskvast ja U23 Euroopa meistrivõistlustelt Bratislavast.[7][1]

2013. aastal võitis Lehis U20 vanuseklassis Eesti karika ja tuli Eesti meistriks ning tuli täiskasvanute arvestuses naiskondlikult Eesti meistriks. Budapestis peetud U20 Euroopa meistrivõistlustel sai ta individuaalse pronksi ja naiskondliku hõbeda. Toruńis peetud U23 Euroopa meistrivõistlustel võitis ta individuaalse ja naiskondliku pronksi ning Porečis peetud U20 maailmameistrivõistlustel individuaalse pronksi. Edukas hooaeg tõi talle U20 maailma karikasarja üldvõidu.[1][8]

2013. aasta lõpus vigastas Lehis põlve, käis meniskioperatsioonil ja pidi tegema võistluspausi.[9] 2014. aasta märtsis osales ta U20 Euroopa meistrivõistlustel Jeruusalemmas ja sai nii individuaalselt kui ka naiskondlikult 10. koha. Aprillis võitis ta oma viimasel juunioride tiitlivõistlusel Plovdivis U20 maailmameistrivõistluste individuaalkulla.[1][10]

Täiskasvanute klassi jõudmine

muuda
Katrina Lehis 2015. aastal Barcelonas

2015. aastal sai Lehis Bakuu Euroopa mängudel individuaalselt 14., Montreux' Euroopa meistrivõistlustel 10. ja Moskva maailmameistrivõistlustel 6. koha. Eesti epeenaiskond koosseisus Lehis, Irina Embrich, Julia Beljajeva ja Erika Kirpu võitis Euroopa mängudel ja Euroopa meistrivõistlustel hõbemedali ning sai maailmameistrivõistlustel 9. koha.[1]

2015. aasta sügisel langes Lehis Eesti naiskonnast välja. Kristina Kuusk arvati pärast Legnano maailma karikasarja etappi koondisse ning Eesti naiskond jätkas olümpiakvalifikatsiooni lõpuni ilma Lehiseta. Naiskond kindlustas pääsu Rio de Janeiro olümpiamängudele, kuid Lehis jäi olümpiakoosseisust välja, kuigi oli vahepeal maailma edetabelis parim eestlane.[11]

Pärast Rio olümpiamänge pääses Lehis Tallinna Mõõga turniiriks Beljajeva asemel Eesti naiskonda. Võistlus võideti. Seejärel jäi Lehis lapseootele ja taandus mõneks ajaks võistlusspordist.[12]

Euroopa meister ja 2018. aasta vaidlused

muuda

2018. aastal tuli Lehis esimest korda täiskasvanute individuaalseks Eesti meistriks.[13]

2018. aasta Euroopa meistrivõistluste ja maailmameistrivõistluste naiskonna koosseisu valimisel tekkis Eesti epeenaiskonnas vaidlus. Eesti Vehklemisliidu reeglite järgi moodustati naiskond Eesti edetabeli kolmest paremast sportlasest ja ühest treenerite valitud vehklejast. Treenerid eelistasid Lehisest kogenumat Embrichi, kuid Vehklemisliidu juhatus muutis valikut ja saatis Novi Sadi Euroopa meistrivõistluste individuaalturniirile Embrichi asemel Lehise.[14][15][16]

Novi Sadi Euroopa meistrivõistlustel võitis Lehis individuaalturniiril kuldmedali. Poolfinaalis alistas ta Beljajeva ning finaalis Kuuse.[17]

Euroopa meistriks tulek tõstatas uue küsimuse maailmameistrivõistluste koosseisu kohta. Vehklemisliidu juhatus otsustas saata Wuxi maailmameistrivõistlustele Kirpu asemel Lehise. Otsust põhjendati sooviga kaasata kõik EM-i medalivõitjad. Eesti Olümpiakomitee pakkus kompromissina, et Lehis osaleks vaid individuaalturniiril, kuid Vehklemisliidu juhatus ei muutnud otsust.[18][19]

Wuxi MM-il sai Lehis individuaalturniiril 7. koha, olles parim eestlane. Veerandfinaalis kaotas ta hilisemale maailmameistrile Mara Navarriale. Eesti naiskond kaotas veerandfinaalis USA-le ja lõpetas 6. kohaga.[20][21]

2019. aastal tuli Lehis nii individuaalselt kui ka naiskondlikult Eesti meistriks. Rahvusvahelistel tiitlivõistlustel sai ta individuaalselt Düsseldorfi EM-il 42. ja Budapesti MM-il 13. koha; Eesti naiskond oli EM-il 7. ja MM-il 6.[1]

Treenerivahetus

muuda

2019. aasta septembris lõpetas Lehis koostöö Helen Nelis-Naukasega. Ta põhjendas otsust vajadusega uue lähenemise, treeningumuutuse ja motivatsiooni järele. Uueks treeneriks sai Nikolai Novosjolov.[22][23]

Endise treeneriga puhkes konflikt, mille kohta Lehis tegi 2019. aasta novembris politseile kuriteoteate ja taotles lähenemiskeeldu. Uurimine lõpetati oportuniteediga.[24]

Tokyo olümpiamängud

muuda

2020. aasta alguses võitis Lehis Barcelonas oma esimese maailma karikasarja etapi.[25] Koroonapandeemia tõttu peatati 2020. aasta kevadel rahvusvaheline võistluskalender.[26]

Tokyo olümpiamängude individuaalturniiril alistas Lehis avaringis poolatari Ewa Trzebińska lisaajal 11:10, seejärel itaallanna Mara Navarria 15:10 ja veerandfinaalis Rossella Fiamingo 15:7. Poolfinaalis kaotas ta rumeenlanna Ana Maria Popescule 11:15, kuid võitis pronksikohtumises Aizanat Murtazajeva 15:8.[3] Lehisest sai esimene Eesti naissportlane pärast 1992. aastat, kes võitis suveolümpiamängudelt medali.[27]

Eesti epeenaiskond koosseisus Katrina Lehis, Julia Beljajeva, Erika Kirpu ja Irina Embrich alistas veerandfinaalis Poola 29:26, poolfinaalis Itaalia 42:34 ja finaalis Lõuna-Korea 36:32. Lehis vehkles finaalis viimase vahetuse ning võitis viimase minimatši 10:6.[4] Olümpiavõidu järel tõstis Lehis esile naiskonna tugevat sisemist toetust ja võistkonnakeemiat.[28]

2022–2024

muuda

2022. aasta jaanuaris võitis Lehis Doha Grand Prix' etapi, alistades finaalis Nelli Differti.[29] Antalya Euroopa meistrivõistlustel sai ta individuaalturniiril 21. koha ja Eesti naiskonnaga 9. koha.[30][31]

2022. aasta juulis vigastas Lehis jalga ja jäi maailmameistrivõistlustelt kõrvale. Samal aastal ta enam võistlustele ei naasnud.[32][33] 2023. aastal naasis ta vigastuspausilt ja tuli Eesti meistriks.[34]

2023. aastal muudeti Eesti epeenaiskonna koostamise reegleid: senise kolme edetabelikoha ja ühe peatreeneri valiku asemel pääsesid naiskonda kaks edetabeli paremat ja kaks peatreeneri valitud sportlast.[35] Lehis kuulus 2023. aasta Euroopa meistrivõistlustel Eesti naiskonda, kuid ei osalenud individuaalturniiril. Naiskond sai EM-il 6. koha.[36][37]

2024. aastal süvenes vaidlus Lehise ja Eesti epeenaiskonna peatreeneri Kaido Kaaberma vahel. Lehis jäi 2024. aasta Euroopa meistrivõistluste koosseisust välja ning pöördus Eesti Vehklemisliidu vastu kohtusse. Harju maakohus jättis tema taotluse rahuldamata.[38][39][40]

2024. aasta suveolümpiamängude vehklemisvõistlusele Pariisis pääses Eesti naisvehklejatest individuaalselt Nelli Differt; Eesti epeenaiskond olümpiale ei pääsenud.[41]

2024–2026

muuda
Katrina Lehis 2025. aastal

Hooajal 2024–2025 jõudis Lehis mitu korda maailma karika ja Grand Prix' sarja kõrgetele kohtadele. Ta sai Bogotá GP-etapil pronksi, Marrakechi MK-etapil pronksi ja Vancouveri MK-etapil hõbeda ning jõudis veel kahel MK-etapil veerandfinaali. Eesti naiskonnaga saavutas ta Fujairah's esikoha ja Marrakechis teise koha.[42]

2025. aasta Euroopa meistrivõistlustel Genovas võitis Lehis naiste epee individuaalturniiril hõbemedali. Finaalis kaotas ta Aizanat Murtazajevale 8:9. Poolfinaalis oli Lehis alistanud itaallanna Alberta Santuccio 9:8.[5][43] Eesti epeenaiskond sai samal EM-il neljanda koha.[44] Eesti Olümpiakomitee tunnustas Lehist EM-i hõbemedali eest 10 000 euroga.[45]

2025. aasta maailmameistrivõistlustel Thbilisis võitis Lehis naiste epee individuaalturniiril hõbemedali. Ta alistas teel finaali Luksemburgi vehkleja Anna Zensi, Julia Beljajeva, Lõuna-Korea vehkleja Taehee Limi, Rossella Fiamingo ja Irina Embrichi. Finaalis kaotas ta ukrainlanna Vlada Harkovale 14:15.[46][6]

Eesti epeenaiskond koosseisus Lehis, Embrich, Differt ja Beljajeva sai 2025. aasta MM-il kuuenda koha. Eesti alistas Venezuela ja Šveitsi, kaotas veerandfinaalis Itaaliale, võitis seejärel Poolat ja kaotas USA-le.[47]

2026. aasta aprillis võitis Lehis Budapestis epeevehklemise Grand Prix' etapi. See oli tema teine Grand Prix' sarja etapivõit. Pärast võitu tõusis ta naiste epee maailma edetabelis esimeseks.[48]

Tegevus treenerina

muuda

2022. aastal vigastusest taastumise ajal abistas Lehis treenerina noort vehklejat Luiza Novosjolovat.[49]

Tunnustus

muuda

Isiklikku

muuda

Lehis lõpetas 2014. aastal Läänemaa Ühisgümnaasiumi.[1]

Tema elukaaslane on Harri Uutar. Paaril on 2017. aasta aprillis sündinud poeg.[54]

Lehis on 186 cm pikk ja vasakukäeline.[2][50]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 "Katrina Lehis". Eesti spordi biograafiline leksikon. Vaadatud 18. juuni 2026.
  2. 1 2 Press, Gunnar (2018). Eesti vehklemise raamat: 1908–2018. Eesti Vehklemisliit. Lk 596.
  3. 1 2 "Katrina Lehis pälvis Tokyo olümpiamängudel pronksmedali". ERR. 24. juuli 2021. Vaadatud 18. juuni 2026.
  4. 1 2 "Eesti epeenaiskond tuli olümpiavõitjaks!". ERR. 27. juuli 2021. Vaadatud 18. juuni 2026.
  5. 1 2 "2025 European Senior Fencing Championships Finish in Genova, Italy". Rahvusvaheline Vehklemisföderatsioon. 21. juuni 2025. Vaadatud 18. juuni 2026.
  6. 1 2 ""An Unforgettable Success" – 2025 Tbilisi Fencing World Championships". Rahvusvaheline Vehklemisföderatsioon. 4. august 2025. Vaadatud 18. juuni 2026.
  7. 1 2 3 4 5 6 Press, Gunnar (2018). Eesti vehklemise raamat: 1908–2018. Eesti Vehklemisliit. Lk 598.
  8. ↑ Press, Gunnar (2018). Eesti vehklemise raamat: 1908–2018. Eesti Vehklemisliit. Lk 599.
  9. ↑ "Katrina Lehis peab uue hooaja esimese poole vahele jätma". ERR. 2. detsember 2013. Vaadatud 18. juuni 2026.
  10. ↑ "Lehis: pärast viimast torget oli tohutu pingelangus". ERR. 8. aprill 2014. Vaadatud 18. juuni 2026.
  11. ↑ Press, Gunnar (2018). Eesti vehklemise raamat: 1908–2018. Eesti Vehklemisliit. Lk 502, 602.
  12. ↑ Press, Gunnar (2018). Eesti vehklemise raamat: 1908–2018. Eesti Vehklemisliit. Lk 506, 602.
  13. ↑ "Epeevehklemise Eesti meistriteks krooniti Lehis ja Priinits". ERR. 21. aprill 2018. Vaadatud 18. juuni 2026.
  14. ↑ "Epeenaiskond paigas. Embrich sees, Lehis taas väljas". Delfi. 15. mai 2018. Vaadatud 18. juuni 2026.
  15. ↑ "Vehklemisliit tegi kannapöörde – Lehis saab EMil võistelda". Delfi. 15. mai 2018. Vaadatud 18. juuni 2026.
  16. ↑ "Lehis siiski pääseb EM-ile. „Olen üllatunud!"". Delfi. 16. mai 2018. Vaadatud 18. juuni 2026.
  17. ↑ Press, Gunnar (2018). Eesti vehklemise raamat: 1908–2018. Eesti Vehklemisliit. Lk 509–510.
  18. ↑ "Nagu Schrödingeri kass. Lehise MM-ile saatmine on õige ja vale". Delfi. 26. juuni 2018. Vaadatud 18. juuni 2026.
  19. ↑ "EOK sekkus Kirpu päästmiseks vehklemisskandaali". Delfi. 6. juuli 2018. Vaadatud 18. juuni 2026.
  20. ↑ "Katrina Lehis lõpetas MM-i parima eestlannana seitsmendana". ERR. 22. juuli 2018. Vaadatud 18. juuni 2026.
  21. ↑ "Eesti epeenaiskond kaotas MM-il veerandfinaalis otsustava torkega USA-le". ERR. 25. juuli 2018. Vaadatud 18. juuni 2026.
  22. ↑ "Katrina Lehis loobub treener Helen Nelis-Naukase teenetest". ERR. 3. september 2019. Vaadatud 18. juuni 2026.
  23. ↑ "Katrina Lehise uueks juhendajaks sai Nikolai Novosjolov". ERR. 10. september 2019. Vaadatud 18. juuni 2026.
  24. ↑ "„Pealtnägija": Katrina Lehis läks ekstreeneri vastu politseisse ja palus lähenemiskeeldu". ERR. 27. oktoober 2021. Vaadatud 18. juuni 2026.
  25. ↑ "Katrina Lehis võitis Barcelona MK-etapi". ERR. 8. veebruar 2020. Vaadatud 18. juuni 2026.
  26. ↑ "Võistlusnäljas Katrina Lehis: treeningutel laotud põhi on nii paks, et tahaks selle enda jaoks välja lasta". Delfi. 29. oktoober 2020. Vaadatud 18. juuni 2026.
  27. ↑ "Lehis: tseremooniast enam unistasin medalist". ERR. 25. juuli 2021. Vaadatud 18. juuni 2026.
  28. ↑ "Lehis: nii head võistkonnakeemiat ei mäletagi". ERR. 27. juuli 2021. Vaadatud 18. juuni 2026.
  29. ↑ "Doha GP-etapp kujunes Eesti siseasjaks, Lehis alistas finaalis Differti". ERR. 30. jaanuar 2022. Vaadatud 18. juuni 2026.
  30. ↑ "Erika Kirpu tuli EM-il seitsmendaks, meistriks krooniti ukrainlanna". ERR. 18. juuni 2022. Vaadatud 18. juuni 2026.
  31. ↑ "Kaheksandikfinaalis kaotanud Eesti epeenaiskond lõpetas EM-i üheksandana". ERR. 21. juuni 2022. Vaadatud 18. juuni 2026.
  32. ↑ "Katrina Lehis jääb MM-ilt eemale". ERR. 12. juuli 2022. Vaadatud 18. juuni 2026.
  33. ↑ "Lehis sel aastal vehklema ei naase: meil tuleb teha totaalne taaskäivitus". ERR. 19. september 2022. Vaadatud 18. juuni 2026.
  34. ↑ "Pikalt võistluspausilt kullaga naasnud Lehis: nautisin rohkem kui varem". ERR. 22. aprill 2023. Vaadatud 18. juuni 2026.
  35. ↑ "Eesti vehklemisliit muutis keset mängu reegleid. Kaaberma: seda tehti Pariisi olümpia nimel". Delfi. 30. jaanuar 2023. Vaadatud 18. juuni 2026.
  36. ↑ "Kaaberma avaldas EM-koondised. Lehis individuaalsele turniirile ei pääse". Delfi. 2. juuni 2023. Vaadatud 18. juuni 2026.
  37. ↑ "Veerandfinaalis Itaaliale kaotanud epeenaiskond tuli EM-il kuuendaks". ERR. 29. juuni 2023. Vaadatud 18. juuni 2026.
  38. ↑ "Kaaberma tahab Lehise EM-ilt eemale jätta". ERR. 12. aprill 2024. Vaadatud 18. juuni 2026.
  39. ↑ "Katrina Lehis jäetigi EM-i koosseisust välja". ERR. 10. juuni 2024. Vaadatud 18. juuni 2026.
  40. ↑ "Kohus jättis Katrina Lehise taotluse rahuldamata". ERR. 14. juuni 2024. Vaadatud 18. juuni 2026.
  41. ↑ "Eesti epeenaiskonna olümpiaunistus kustus Hiinas esimese matšiga". ERR. 23. märts 2024. Vaadatud 18. juuni 2026.
  42. ↑ "Lehis edukast hooajast: valmistume kõige olulisemateks võistlusteks". ERR. 14. mai 2025. Vaadatud 18. juuni 2026.
  43. ↑ "Katrina Lehis takes European women's épée silver". ERR News. 17. juuni 2025. Vaadatud 18. juuni 2026.
  44. ↑ "Estonian women's épée team miss out on European champs medal in dying seconds". ERR News. 20. juuni 2025. Vaadatud 18. juuni 2026.
  45. ↑ "EOK tunnustab Lehist, Jefimovat, Salu ja nende treenereid". ERR. 7. juuli 2025. Vaadatud 18. juuni 2026.
  46. ↑ "Lehis saavutas vehklemise MM-il hõbemedali ja Embrich pronksi". ERR. 23. juuli 2025. Vaadatud 18. juuni 2026.
  47. ↑ "Eesti epeenaiskond saavutas MM-il kuuenda koha, kulla võitis Prantsusmaa". ERR. 25. juuli 2025. Vaadatud 18. juuni 2026.
  48. ↑ "Maailma esinumbriks tõusnud Lehis: alati tuleb võidelda". ERR. 20. aprill 2026. Vaadatud 18. juuni 2026.
  49. ↑ Tarmo Tiisler (11. november 2022). "Katrina Lehis: olen vigastusega rahu teinud". ERR. Vaadatud 18. juuni 2026.
  50. 1 2 Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega "FIE" on ilma tekstita.
  51. ↑ "Aasta sportlasteks valiti Lehis ja Veerpalu". ERR. 30. detsember 2022. Vaadatud 18. juuni 2026.
  52. ↑ "Nemad saavad tänavu president Alar Kariselt teenetemärgi". Postimees. 21. veebruar 2022. Vaadatud 18. juuni 2026.
  53. ↑ "Tallinn annab tänavu teenetemärgi 35 inimesele". Tallinna linn. 9. mai 2022. Vaadatud 18. juuni 2026.
  54. ↑ "Katrina Lehis – mõõgaga eestlanna, keda kardab terve Euroopa". Postimees. 30. juuni 2018. Vaadatud 18. juuni 2026.

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Katrina_Lehis&oldid=7219282"