Autonoomne piirkond (Hispaania)
Autonoomne piirkond (hispaania keeles comunidad autónoma) on Hispaania Kuningriigi esimese järgu haldusüksus. Autonoomsed piirkonnad loodi pärast Hispaania demokratiseerumist aastatel 1979–1983 (autonoomsed linnad lisandusid 1995. aastal).
Kogu Hispaania on jagatud 17 autonoomseks piirkonnaks ja kaheks autonoomseks linnaks (Ceuta ja Melilla). Igal piirkonnal on poliitilised institutsioonid, mis sarnanevad Hispaania riigi omadega: (üldvalimistel moodustatud) ühekojaline seadusandlik kogu, täitevvõimu asutused nagu valitsus ning president.
Autonoomia õigused on garanteeritud 1978. aastal vastu võetud Hispaania põhiseadusega, kuigi selle täpsed piirid pole määratletud ja sõltuvad konkreetsest autonoomsest piirkonnast.
Suuremad autonoomsed piirkonnad jagunevad omakorda veel provintsideks (provincias). Väiksemad piirkonnad (mis tavaliselt on ühe ajaloolise provintsi suurused) ja provintsid jagunevad valdadeks (municipios).[1]
Autonoomsete piirkondade loend
muudaPiirkondade haldusjaotus
muuda_-_de_-_monochrome.svg)
Volitused
muudaHispaania põhiseaduse järgi on Hispaania jagamatu ja hispaanlased ühtne rahvus. Autonoomseks piirkonnaks saamist võivad taotleda Hispaania provintside provintsinõukogud või vastavad saari haldavad organid. Samuti võib Hispaania parlament Cortes Generales algatada autonoomse piirkonna loomise või piiride muutmise. Autonoomsetel piirkondadel ei ole lubatud omavahel liituda, omavaheline tihedam koostöö eeldab Cortesi luba.[10]
Autonoomse piirkonna õigused ja volitused, mis on piirkonna ja riigi vahel kokku lepitud, leiab autonoomia statuudist. Statuut peab sisaldama piirkonna nime, selle halduspiire, piirkonna haldusorganite nimesid ja nende ülesehitust ning statuudi järgi riigilt ülevõetavaid volitusi. Statuudi muutmine vajab luba Cortesilt. Autonoomsed piirkonnad võivad kasutusele võtta oma lipu. Piirkonna avalikel hoonetel ja ametlikel üritustel peab korraga kasutama nii piirkonna kui ka Hispaania lippu. Igas autonoomses piirkonnas peab hispaania keel olema riigikeel, sellele lisaks võivad autonoomsed piirkonnad (haldusüksuse piires) riigikeelteks kuulutada kohalikke keeli.[10]
Autonoomsel piirkonnal on õigus hallata kohalikke institutsioone ja muuta piirkonnasiseste valdade piire ning korraldada linnaplaneerimist, riigihankeid, teedearengut ja ühistransporti, keskkonnakaitset, metsandust, kohalikku majandustegevust (hallates näiteks põllumajanduslikku tegevust, sadamaid, lennujaamasid, hüdraulilisi töid ning kalapüüki sisevetes), kohalikku kultuuritegevust, tervishoidu ja sotsiaalhoolekandepoliitikat. Piirkondade eelarve tuleneb nende endi kehtestatud maksudest, riigi poolt neile ülekantud maksudest, kompenseerimisfondist ja nende isiklikust majandustegevusest tulenevast sissetulekust.[10]
Keskvalitsuse käes on alati rahvusvahelised küsimused, relvajõud, mitu seadusloome volitust, kohtuvõimu täideviimine, migratsioonipoliitika, väliskaubandusega seostuv, piirkondadevaheline (ühis-)transport, mitmesugune majandustegevus (kaevandused, kalapüük meres, kaitsetööstusettevõtted), meediavabaduse haldamine, (riigile vajalik) statistika ja õigus korraldada referendumeid. Lisaks võib autonoomse piirkonna volitusi ja õigusi sätestada autonoomia statuudis, et määratleda ka teemasid, mis ei ole põhiseadusega täpselt piiritletud.[10]
Autonoomsete piirkondade võimuorganite tegevust võivad kontrollida Hispaania põhiseaduskohus ja valitsus. Konkreetsetel juhtudel võivad neile volitatud teemadel kontrollida võimuorganite tegevust ka muud juriidilised keskvõimu asutused, näiteks võib kontrollikoda kontrollida piirkonna eelarvelisi otsuseid. Kui autonoomne piirkond ületab talle antud volitusi, peab Hispaania valitsus kõigepealt saatma kaebekirja piirkonna presidendile. Kui sellele ei järgne mõistliku vastust ega reaktsiooni, saab valitsus senati lihtenamuse heakskiidu järel volitused teha kõik oma võimaluste piires, et taastada seaduspärane võim piirkonnas.[10]
Ajalugu
muudaEellugu
muudaPärast Napoleoni sõdasid juhtis Hispaaniat mitu liberaalset valitsust, mis tsentraliseerisid riiki ja üritasid riigi piirkondlikku mitmekesisust ühtlustada. See põhjustas rahutusi, eriti Kataloonias ja Baskimaal, mis arenesid ülejäänud Hispaaniast kiiremini.[1][11]
1874. aastal välja kuulutatud Hispaania vabariik soosis detsentraliseerimist ja suurt vabadust Hispaania provintsides, kuid keskvõimu nõrgenemisest tekkinud kaoses taastati riigis põhiseaduslik monarhia juba 1875. aastal. Tsentraliseeritud valitsemine jätkus, kuid mitmes piirkonnas tekkisid kohaliku võimu suurendamist taotlevad liikumised.[1][11]
Pärast Hispaania teise vabariigi väljakuulutamist 1931. aastal kinnitati Kataloonia autonoomia statuut 1932. aastal, Baskimaa ja Galicia omad 1936. aastal.[12] Piirkondadel oli piiratud võim hariduse ja maksude korraldamises ning politseikorra tagamisel. Ühtlasi kuulutati kohalik keel ametlikuks keeleks ning raadio ja ajalehed said tegutseda kohalikus keeles. Hispaania valitsusele jäi kontroll relvajõudude, välispoliitika ja tollimaksude üle.[1][11]
1939. aastal Hispaania kodusõja võitnud Franco režiim ei soosinud piirkondlikku autonoomiat ja tühistas statuudid. Franco võimu ajal oli Hispaania taas tsentraliseeritud ja piirkondlikke omapärasid ja rahvuseid üritati täielikult tasalülitada. Demokraatliku opositsiooni jaoks sai piirkondlik autonoomia aga üheks põhinõudeks.[1][11]
Autonoomsete piirkondade kujunemine
muudaDiktatuuri lõpus 1975. aastal, millele järgnesid demokraatia taastamine Hispaanias ja 1978. aastal vastu võetud uus põhiseadus, kehtestati tänaseni kehtima jäänud süsteemi, mille järgi taasloodi detsentraliseeritud Hispaania. Uus konstitutsioon oli siiski poliitiline kompromiss parempoolsetega: Hispaania defineeriti ühe poliitilise rahvusena, mis delegeerib suveräänsust ülevalt poolt regionaalsetele üksustele ja kuulutab "Hispaania rahvuse lahutamatut ühtsust". Samuti tekitas konflikti piirkondade eristamine, sest põhiseadus eristab teises vabariigis autonoomia saavutanud piirkondi ülejäänud Hispaaniast. Selline eristamine on siiani tekitanud vastuolusid ja piirkonnad näevad vaeva, et samuti saavutada ajalooline rahvuse seisus.[1][11]
Eriti soositi juba enne Francot autonoomiat omanud piirkondade isehaldamise õiguse taastamist: Kataloonia ja Baskimaa autonoomia statuudid kinnitati 1979. aasta detsembris, Galicia oma 1981. aasta aprillis.[11] Ülejäänud piirkonnad pidid autonoomia omandama nii-öelda aeglast teed pidi. Esimesed viis aastat olid piirkondade õigused ja volitused piiratud ja nad olid vastutavad vaid linnaplaneerimise, riigihangete, eluasemepoliitika, keskkonnakaitse, kultuuri- ja spordiküsimuste, turismi, tervishoiu ja sotsiaalhoolekandepoliitika eest.[1]
1983. aastaks oli Hispaanias välja kujunenud 17 autonoomset piirkonda. Võimaluse erandkorras tavapärasest kiiremini täielik autonoomia omandada anti veel Andaluusiale, kus toimus mitu omavalitsust nõudvat meeleavaldust. Kuigi lõpuks võimaldati kõigile piirkondadele jõuda täieliku autonoomiani, on tegelikult kujunenud piirkondade volitused ja õigused väga erinevaks, sõltuvalt sellest, millised on olnud kokkulepped keskvalitsusega.[1] Näiteks said Baskimaa ja Navarra 1979. aastal loa kohalike maksutulude korjamiseks, Kataloonia sel ajal aga mitte.[13]
1995. aastal lisandusid ennasthaldavate haldusüksustena kaks autonoomset linna: Aafrikas asuvad ja ülejäänud Hispaaniast ära lõigatud Ceuta ja Melilla.[5] 21. sajandil on Hispaania autonoomsed ringkonnad jätkuvalt väga erinevate volitustega. Eriti Kataloonia ja Andaluusia on vaidlustes keskvalitsusega nõudnud suuremaid õigusi. Üks viimaseid suuremaid muutuseid toimus 2006. aastal, mil Cortes andis Katalooniale suuremad õigused, tunnustades piirkonda ka rahvusena.[1]
Vaata ka
muudaViited
muuda- 1 2 3 4 5 6 7 8 9 "Spain: Government and society". Britannica. 22. aprill 2025. Vaadatud 23. aprillil 2025.
- ↑ "Discover Spain: all autonomous regions and their capitals". Cazahar. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. mai 2025. Vaadatud 23. aprillil 2025.
- ↑ "Number of inhabitants in Spain in 2025, by autonomous community". Statista. Vaadatud 23. aprillil 2025.
- ↑ "Area sizes Kingdom Spain". Guide-Spain. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. juuni 2023. Vaadatud 23. aprillil 2025.
- 1 2 "Ceuta & Melilla". De Facto. Vaadatud 23. aprillil 2025.
- ↑ "Spanish Regional Accounts. Regional Gross Domestic Product. 2000-2023 Series". Hispaania riiklik statistikainstituut. 18. detsember 2024.
- ↑ Carlavilla, Juan (2. oktoober 2024). "Spain and its definition of PEP". Pibisi.
- ↑ Clinton, Caroline (13. september 2019). "The autonomous regions of Spain". Abaco Advisers. Vaadatud 23. aprillil 2025.
- ↑ "Autonomous regions". Hispaania tööstuse ja turismi ministeerium. Vaadatud 26. aprillil 2025.
- 1 2 3 4 5 "Spanish Constitution". Hispaania Senat. Vaadatud 25. aprillil 2025.
- 1 2 3 4 5 6 Aedmäe, Triin (2013). "Regionalismi probleem Hispaania kodusõja ajal Kataloonia näitel". Tartu Ülikool. Tartu.
- ↑ "1936 Galician Statute of Autonomy". Language Conflict Encyclopedia. Vaadatud 24. aprillil 2025.
- ↑ Engelbrecht, Mart (2015). "KATALOONIA VÕIMALIKKU ISESEISVUMIST SOODUSTAVAD JA PÄRSSIVAD TEGURID". TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL. Tallinn.