Vikitsitaadid

Kuu

Maa looduslik kaaslane

See artikkel räägib taevakehast; kalendrikuude kohta loe artiklist Kalendrikuu.

Edward Wilkins Waite (1854–1924), "Tõusev kuu", s.d.
Hjalmar Munsterhjelm, "Kuuvalge öö" (1883)
Margaret Macdonald Mackintosh, "Kuu hõbeõunad" (1912)
Evelyn De Morgan,"Kuukiired kastavad end merre"(1918)
Rita Greer, "Thomas Harriot (1560-1621) ja tema sõber Christopher Tooke 26. juulil 1609 kuuvaatlust tegemas" (2009).

Kuu on Maa ümber tiirlev taevakeha, mis on tavaliselt Maa pealt palja silmaga nähtav.


Proosa

muuda
  • Atmosfääri puudumise tõttu ei haju Kuu peal valgus. Varjud on seal tintmustad ja tähed pea kohal säravad päeval ja öösel tintjas taevas. Tähed, mille nägemiseks Maa peal on vaja pikksilma, on Kuul palja silmaga nähtavad. Linnutee, mida me nii ähmaselt näeme, on Kuu taevas suurejooneline vaatemäng. Päikese kroon ja protuberantsid on alati nähtavad, nagu ka sodiaagivalgus. Meie silmale nii tabamatut Merkuuri on Kuult kerge jälgida. Nii tähed kui ka planeedid säravad seal palju eredamalt taustal, mis on alati must. (lk 68-69)
  • Mis puudutab Kuu maastikku, siis isegi väikseim teleskoop näitab meile ohtralt palja silmaga nähtamatuid üksikasju. Laialdased tumedad ja heledad piirkonnad annavad meie kaaslasele täpilise välimuse. Heledad osad on alati karedad ja tumedad suhteliselt siledad. Viimaseid on nimetatud eksitavalt maria'deks või meredeks juba Galilei ajast, kes uskus, et need hallid laigud on tõesti tohutud veealad. Neid tähistavad sellised fantaasiarikakd nimed nagu Pilvede meri, Vaikuse meri, Unistuse meri jne. (lk 69)
  • Selle teooria kohaselt on meie kaaslane alati olnud surnud maailm, külm ja elutu meteoorikivimi mass. See pole kunagi tundnud elu pulssi ega läbi elanud võimsaid muutusi, mis on üle käinud teda valitsevast planeedist Maa. See on jäänud külmaks ja vaikivaks tunnistajaks tohututele naabermaailmas toimuvatele evolutsiooniprotsessidele, mida ta ise kunagi kogeda ei saaks. (lk 73)
  • Päikese perekonna kõige tülikam liige on meie kaaslane Kuu. Kõigist taevakehadest Maale kõige lähemal asuv ja kõige hõlpsamini jälgitav Kuu pakub sama palju lahendamata probleeme kui tähed ise. (lk 74)
  • Kuu liikumise ebakorrapära on üks probleem, mis ületab oma tähtsuselt kõik muud Kuu probleemid. Tõepoolest, see võib viia avastusteni, mis mõjutavad gravitatsiooni enda olemust. Juba ammu on teada, et Kuu liikumine ei ole teooriaga kooskõlas. Kuu vaadeldud asukohad ei ühti hästi arvutatud positsioonidega ja kuna teooriat on tehtud suure täpsusega, siis nüüd kahtlustatakse, et erinevus on tingitud mõne tundmatu seaduse toimest, mis võib olla sama oluline kui gravitatsiooniseadus. (lk 75)
  • Kuu teooria on nii keeruline, et sellega saavad hakkama ainult silmapaistvaimate matemaatiliste võimetega astronoomid. Tuntud matemaatikud ja astronoomid on aastaid näinud vaeva, püüdes avastada Kuu ennustatud ja vaadeldavate positsioonide suurte ja pidevalt suurenevate lahknevuste põhjuseid. (lk 76)
  • California Mare Islandi mereväeobservatooriumi professori See hiljuti välja töötatud teooria kohaselt tuleb gravitatsiooni pidada elektromagnetiliseks jõuks. Ta usub, et seletamatud kõrvalekalded Kuu asendis on põhjustatud Päikese magnetjõudude murdumisest, hajumisest ja neeldumisest Maal täiskuu ajal ja eriti Maa-poolsete kuuvarjutuste ajal. Näib, et see teooria võib selgitada üht tundmatuist faktoreist, kuid mitte neid kõiki. (lk 78–79)
  • Väike kogus valgust ja soojust peegeldub Kuult Maale ning magnetnõela asendis on väikseid erinevusi, mis on tingitud Kuu mõjust, samuti esineb mõningaid väiksemaid muutusi maakera liikumises. Muul viisil ei mõjuta Kuu Maa peal eksisteerivaid tingimusi vähimalgi määral, kuigi pole ühtegi teist taevakeha, mis oleks seotud suurema ebausuga. (lk 80)
  • Kuu kulgemise jälgimine taevas ühe kuu jooksul, selle tiirlemise periood ümber Maa ja selle erinevate faaside põhjuste selgitamine on ülimalt lihtne, ometi näib see olevat peaaegu igaühe jaoks kõige kummastavam probleem. Praegusel ajastul, mil astronoomilisi teadmisi on nii lihtne omandada, naudivad kunstnikud ikka veel südaööl poolkuu pea kohale asetamist, mis on sama tõsine astronoomiline viga kui varahommikul päikese kujutamine läänes. Harvem on poolkuu sarved pööratud horisondi poole, kuigi hetkeline järelemõtlemine näitaks selle asukoha absurdsust, kui kuufaaside põhjust natukenegi mõistetakse. Kõige kurvem teadmiste puudumise märk, olgu siis Kuu faaside põhjuste või tähtede ja Kuu suhteliste kauguste kohta, ilmneb siis, kui poolkuu sarvede vahel kujutatakse tähte.
Teadmised Kuust ja selle liikumist puudutavatest elementaarsetest faktidest on sama kergesti omandatavad kui teadmised päikese tõusu ja loojumise põhjustest ning aastaaegade vaheldumisest ning tundub üsna uskumatu, et sellistes lihtsates, kuid põhimõttelistes küsimustes on teadmatus laialt levinud. (lk 80-81)


  • Kui kellelgi lubatakse, nagu Endymionil, armatseda Kuuga, ja ta kurdab, miks Jupiter hoiab oma kuusid haaremis, näis see mulle vulgaarse antikliimaksina.


  • Aga kevadöö ilu ei ärata Tootsis suuremat imetlemist. Ta vaatab korra üles, kuu poole, aga selle vaikne sära ei avalda temasse mingit mõju. Ei, kõik on juba ammu nähtud, kõik see on teda juba ammu tüüdanud, nüüd tahaks ta ainult veel näha kuu teist külge. Aga see narr seal ülal ajab üht külge ees nagu Kiir koju minnes ega mõtlegi oma seljatagust näidata. Heameelega võtaks Toots mõne pika ridva ja seaks asjad seal pea kohal korda, aga... tont teab...


  • Kuu tõuseb ja liigub kiiremini, kui koerad ta peale hauguvad. (lk 15)
  • Kuu on peeglikild, millega päike end öösel lõbustab; erutades maa silmi. (lk 16)
  • Kuu on aspiriinitablett, mille maakera aeg-ajalt sisse võtab oma kohutava peavalu vastu. Kui ta hommikul taevasse ilmub, ei ole valu veel üle läinud. (lk 28)
  • Kuu, kes varjab end paplite taga, mängib loodusega peitust, hõigates meeleheitlikult: "A-uuu! A-uuu!" (lk 28)
  • Looduse kauneimaid vaatepilte on, kui kuu neelab alla nahkhiire. (lk 31)
  • Igal ööl sõidab kuu peal jänest keegi, kes pole maksnud piletiraha. (lk 31)
  • Kassid lakuvad katusekivide tassidest kuu piima. (lk 32)
  • Kui taevas on maha mänginud kõik tähed, viskab ta kuuga kulli ja kirja. (lk 40)
  • Troopiline saar on suplev kuu. (lk 45)
  • Kuu kallistab kujusid. (lk 47)
  • Kuu on perroon, mille ääres kunagi ei peatu rong. (lk 49)
  • Pime kuu kõnnib läbi öö, kompides teed oma valge kepiga. (lk 54)


  • Meri oli sile, soe ja tume nagu must samet ning ükski lainesäbar ei kurrutanud tema pinda. Kauget Albaania rannikut märkis taevaservas õrn punakas õhetus. Vähehaaval, minut minutilt see õhetus süvenes ja levis üle taeva. Siis äkki nihkus päratu veinpunane kuuketas küljetsi mägede sakilise kaitsevalli tagant välja ning heitis üle tumeda mere sirge veinpunase raja. Nüüd ilmusid lagedale öökullid, kes hõljusid puult puule hääletult nagu tahmaräitsakad ning huikasid hämmastunult, kui kuu ikka kõrgemale tõusis, enne roosaks, siis kuldseks muutus ja lõpuks tähtede seas sõudis nagu suur hõbedane seebimull.


  • Vanda keeras ringi, teda pahandas, et Andrej ei maga, aga ta ei näidanud seda välja.
"Tule vaata. Taevas on nailonkuu."
Andrej ajas end jalule, toas oli külm.
"Sa külmetad!"
Andrej embas teda, puudutas huultega ta õlga. Vanda tõmbus kärsitult eemale.
"Sa vaata ometi!"
Kuu oli tõepoolest nailonist. Temast paistis läbi taeva teine külg koos tähtede ja pimedusega. Tema valgus oli kunstlik, ilma metalse läiketa. Nad silmitsesid helendavat orgu, ja Vanda aimas ette, mida Andrej küsib.
"Kas sul tõesti pole kedagi teist?" küsiski Andrej.
"Sa oled naeruväärne." (lk 81-82)
  • Üle tänava seisis sisselangenud katusega majalobudik, ümberringi oli ülessongitud maa, selle taga aga uusehituse viis korrust. Kraanaõlg puudutas kuud.
"Nailonkuu," kordas Andrej, sedapuhku aga tähendas see vaid projekti. Võib-olla kutsutakse teda lõplikku varianti viimistlema. Ja kui ka ei kutsuta... Andrej põristas sõrmedega vastu aknaraami, tal tekkis igatsus kalkapaberi ja oma heade joonestusriistade järele. Ta pani uue sigareti ette ja jäi siis peaaegu millelegi mõtlemata üles kollase kera, selle nägude näo poole vahtima. (lk 108)


  • Ja ma ei leia paremat näidet tolerantsile, nagu ma ise oma kodukootud viisil sellest aru saan, kui ühes anekdoodis kahest meremehest. Ühel õhtul, kui laev oli keset ookeani, olid nad kahekesi rinnuli reelingul. Ainus, mis oli näha, oli vesi, taevas ja täiskuu. Ütles siis üks neist: "Kas sa tead, et kuu on üks täiesti surnud taevakeha. Seal ei ole ei vett, õhku ega elu üleüldse. Isegi oma valgust ei ole tal — sellegi saab ta päikeselt." Millele teine vastas: "Jah, aga kuhu tal ikka minna on!" Selles vastuses väljendub minu arvates tõeline tolerants, mida me nii vähe leiame, eriti nende juures, kes nüüd nii tihti ja nii kõva häälega tolerantsist räägivad.


  • Seitsmekümnendal leheküljel hakkas Lal oletusi tegema, missugused organismid suudaksid Kuu tingimustes kohaneda. Kas leiduks taimi, mis võiksid Kuu pinna katta? Vesi ja süsihappegaas peaksid käepärast olema, temperatuuri äärmuslikku kõikumist tuleks taluda. Samblikud, arvas Govinda, võiksid kõne alla tulla. Ka mõned kaktuste perekonna liikmed. Sobilik taim, sambliku ja kaktuse ristsugutis, oleks inimese silmale kindlasti veider vaadata. Aga eks eluvormide hulk ole juba praegugi kujuteldamatult kirev.
    • Saul Bellow, "Mr. Sammleri planeet", tlk Enn Soosaar, LR 8-11 1973, lk 89


  • On öö ja on Kuu. Öövarjus, kuu paistel näen mõnda selgemini kui päeval. Päikesevalgus on selleks liiga are. See tungib põhjani sealgi, kus põhja pole. See, mida mina näha püüdlen, näib tundvat inimvaimu nõrkust - otsida pinnalt või põhjast. Ja hõljub püüdmatult vahepeal. Kuupaiste piiril.
    • Nikolai Baturin, "Vaikuse värvid", rmt: "Kuningaonni kuningas", 1973, lk 56


  • Nad lendasid madalal küngaste kohal. Kuu oli juba täiskuuks saamas - ja see oli tõeline lõikusaja kuu, vere- ja vasekarva. See tuli õhus rippuvast kõrrepõletamise suitsust. Kuidas saab põlevate nisukõrte sinine suits kuu punaseks teha, seda Tiffany ei teadnud ja ta ei kavatsenud selle väljauurimiseks nii kaugele lennata.


  • Läbi sinakashallide pilvede ja niiske atmosfääri hämu paistis kuu nagu mudalombis ujuv laternapeegeldus. Tuulte tõugatuna rullusid poeetide taevakeha ees tompudeks koondunud veepiisad, venitasid end kiududeks, moodustades hämaraid laike ja fantastilisi kujundeid. Näis, nagu oleks põhjatuulte jumal sundinud oma alluvaid tagant ning nõudnud nende käest järjest rohkem ja rohkem: tants muutus taevas üha metsikumaks ning pöörase pillerkaarina kihutasid pilveräbalad üle kahvatuheledalt aimuva laigu. Ekstaatilisest tantsust kasvasid aeglaselt välja selgemad piirjooned ning ühtäkki paistis kuu kogu oma külmas hiilguses. Ämblikuvõrguna laiali venitatud pimedusest kumas läbi valgus ja kiuliste pilvede küüniste vahelt võis välja lugeda ähvardust. Piitspeenikesed jätked voolasid lainetena pöörleva keha ümber.


Draama

muuda

ROMEO: Nii tõesti nagu kastab õnnis kuu
neid viljapuude latvu hõbedasse...
JULIA: Kuu nimel ära vannu, kuu on muutlik,
tal iga kuuga ketas muudab kuju —
niisama heitlik oleks siis su arm.

  • William Shakespeare, "Romeo ja Julia", II vaatus, 2. stseen. Tõlkinud Georg Meri. W. Shakespeare, "Kogutud teosed" V, (1966), lk 132


Luule

muuda

Kui kuusirp heidab sädelust öö-uttu,
kus läbipaistvalt kumab põld ning paim,
maailmast võlutust täis muinasjuttu
ja rajatust mu hinges süttib aim.
...
Joon seda sära, kahvatut ja rauget,
kui haldjat hällitab mind kiirte võrk.
Ma kuulan vaikust, kõnekat ja kauget.


Ja iga lilleõis teab saladust,
mets hoiab seda —
et ring, mis kuu teeb ümber maa,
on surma rada.
Kuu nõiduslikku kangast koob,
mis armas lilledele,
kuu võluvõrgu koob, kõik elava
ta sesse mähib.
Ja kuusirp lilled hilissügisöil
kõik maha õsub,
ja igatsuses hardas iga lill
kuu suudlust ootab.


Ja aeglasemaks muutub jalgeast
öötaeva all, mis pühitsetud kuust.
Kant ühisvaeva järelvärinast
koos hardalt vaikime kui ühest suust.


On tuultepaeltes kinni jalg.
Kuu naeratab kui surnu palg -
see mind ei lase silmast.

  • Marie Under, "Ulm pudenes", rmt: "Uneretk", 1968, lk 30


Põhjanael sirab ja särab.
Ning öö on kui ploomimoos.
Jõel nii soliidne ja suur
kui Lenini preemia laureaat
mõnuleb kuu.
"Poisid, teeme uhhaad!"
hüüab mu vana kamraad.
Kirvesuppi me keetnud oleme,
see on tulnud meil alati välja.
Kas siis uhhaad
kuust keeta ei saaks?
Lõke lööb praksuma,
sädemed tähtedeks lendavad,
viis kütti on külmas ja näljas.
Jões, mis kui katel on suur,
keeb kuu.
Soovitan teilegi kuu uhhaad.
Seda võib keeta alati,
kui ei näkka just saak.
Süüa külmalt ja peale salatiks -
sirtsu serenaad.

  • Helgi Muller, "Kuusupp ja sirtsu serenaad", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 13-14


Õhtuks sai valmis see topeltfuuga

Eile kuulasime seda naisega
(kontserdisaal oli rahvast täis
Jankel ja Mari-Ann olid ka seal)
...
Ühele tüdrukule tuli meelde pikk poiss
ja kuu ja Hirvepark
״Tõepoolest huvitav jah
kuidas küll Bach..." mõtles ta

  • Enn Vetemaa, "Isemajandav komponist", kogust "Lumesõda", 1966, lk 91-92


kuid mind on kuulda ümber uue maja
kus pole ühtki leebet leinakaske
kus aasalt põrkub lepakaarte kaja
kuusk torgib auke tõusva täiskuu vaske

  • Viiu Härm, "*kui mustast õhust tähti läbi tuulab...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 22


üks mu meeltesse vajutab marju
ja unenäo sisse kaob kuu
jättes järele mitu varju
nii suurt nagu pihlakapuu

  • Viiu Härm, "*üks mu meeltesse vajutab marju...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 36


Sind mere kohalt salasõber hüüab kaugelt,
kuldne kera, matkal üle lõunamaa,
sind tervitab ja naerma panna püüab:
"Kuu kaunis! Ilu pakud meile sa!"

  • Lauri Pilter, "Kevade on tulnud", rmt: "Laikmaa välu", 2021, lk 26


Vanasõnad

muuda
  • Kuri kuu kummuli, hea kuu seliti, soe kuu serviti, külm kuu küliti.
  • Kuu kehib kuiva, päev sapib sadu.
  • Uus kuu, uued ilmad.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
  • Armastus on nagu kuu: kui ta ei kasva, siis ta kahaneb.
    • Portugali vanasõna

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Kuu&oldid=135034"